Agoonia

* * *

“Kas seal puuakse?”

“Ei Prantsusmaal raiutakse ikka pea maha.”

“Noh, kas karjub ka?”

“Kus ta karjub! See on üks silmapilk. Pannakse mees pikali, ja siis langeb selline suur nuga – masinaga käib, giljotiin on selle nimi; langeb raskelt, täie hooga...Pea lendab otsast, enne kui sa jõuad silmagi pilgutada. Aga ettevalmistusaeg on raske. See, kui loetakse kohtuotsust, pannakse vastav rüü selga, seotakse käed kinni, viiakse tapalavale – see on hirmus! Rahvas jookseb kokku, isegi naised, kuigi seal küll ei sallita, et naised pealt vaatavad.”

“See pole naiste asi.”

“Muidugi ei ole! Säärast piina! ... Kurjategija oli arukas mees, tugev, kartmatu, küllalt vana, nimi oli Legros. Ja ma ütlen teile, uskuge või mitte: kui ta tapalavale astus, nuttis ta, ise näost valge kui paber. On see üldse kujuteldav? Kas pole õudne? Kes siis hirmust nutab? Ma ei teadnudki, et hirmust võib nutma hakata – mitte laps, vaid mees, kes pole kunagi nutnud, neljakümne viie aastane mees. Mis siis hinges säärasel hetkel toimub, millises agoonias tal viselda lastakse? See on hinge teotamine, muud midagi! Kirjutatud on: ära tapa! – kas siis selle eest, et tema tappis, peab teda ennast ka tapetama? Ei, seda ei tohi!

* * *

“Hea veel, et suurt piina ei ole,” tähendas ta, “kui pea otsast lendab.”

“Teate mis?” võttis vürst õhinal sellest kinni. “Teie leiate seda, ja kõik leiavad just sedasama, mis teie, ja masingi on selleks väljamõeldud, see giljotiin. Aga mul käis juba siis üks mõte peast läbi: mis siis, kui see on hoopis halvem? Teie meelest on see veider, teie meelest on see imelik, aga kui hakata seda kujutlema, siis võib küll säärane mõte pähe sähvatada. Mõtelge ise: kui näiteks piinatakse,siis on sul haavad ja valu kannatada, kehaline piin, ning see kõik hoiab järelikult hingelised kannatused ära, nii et sa piinledki lihtsalt haavade käes, seni kui sured. Aga kõige suurem, tugevam valu polegi ehk haavad, vaid see, et sa kindlasti tead, et tunni aja pärast, siis kümne minuti pärast, siis poole minuti pärast, siis nüüd, nüüd kohe lahkub hing kehast ja sa ei ole enam inimene, ja et see on nüüd päris kindel; peamine on just see, et k i n d e l. See hetk, kui sa paned pea otse noa alla ja kuuled, kuidas tera pea kohal vihiseb, – see veerand sekundit ongi kõige hirmsam. See pole minu väljamõeldis, teate, paljud räägivad seda. Ma usun seda nii kindlalt, et ütlen teile otse oma arvamuse. Tapmise eest tappes on karistus hoopiski rängem, kui on kuritegu. Surmanuhtluse põhjal tappa on hoopis hirmsam kui röövli kombel tappa. See, keda röövlid tapavad – kas öösi, metsas või mine tea mismoodi –, see loodab veel kindlasti viimse minutini. On ju olnud juhtumeid, kus inimene veel läbilõigatud kõriga ikka loodab, põgeneb või palub armu. Aga siin võetakse sult see viimane lootus, millega on kümme korda kergem surra, võetakse k i n d l a s t i; siin on kohtuotsus, ja just see, et sa kindlasti ei pääse, on see kõige koledam piin, sellest hirmasamat piina maailmas ei ole. Tooge ja pange sõdur tapluses otse suurtüki suu ette ja tulistage – ta loodab ikka veel; aga lugege samale sõdurile k i n d e l surmaotsus ette, ja ta läheb hulluks või hakkab nutma. Kes ütleb, et inimloomus on suuteline seda taluma, ilma hulluks minemata? Milleks niisugune teotus – jäle, tarbetu, mõttetu? Võib-olla leidub ka mõni säärane inimene, kellele on surmaotsus ette loetud, keda on lastud vaevelda ja kellele siis on öeldud: “Mine, sulle antakse andeks!” See inimene võiks siis ehk sellest kõnelda. Sellest piinast ja sellest õudusest on kõnelnud ka Kristus. Ei, nii ei tohi inimesega ümber käia!”

* * *

Katkend raamatust “Idioot”

Fjodor Dostojevski